Kas ka sinul hakkab sees keerama, kui pead inimeste ees rääkima?

16/08/2016

Ühel päeval märkasin kohvikus üksinda istuvat umbes seitsmeaastast tüdrukut. Laps istus oma supitaldriku ees ja tegi tõenäoliselt enne tantsutrenni või esinemist aega parajaks, sest kogu söömise aja harjutas tantsukava. Nähes, et teda jälgitakse, tüdruk naeratas ja harjutas keskendunult edasi. Kui paljud täiskasvanud suudaksid end niimoodi väljendada, tundmata piinlikkust ja valehäbi? 

20160807-IMG_9404

Edu Akadeemia suvepäevad 2016. Foto: Milla Kuhto Photography

Minu jaoks algas hirm esinemise ees põhikoolis. Alguses tundsin teiste ette astudes ärevust, kuid iga aastaga läks olukord hullemaks – kergest ärevusest sai iiveldustunne ja lõpptulemuseks oli okserefleks. Võimalusi esineda oli palju, aga miks pidin nendest kinni haarama, kui see põhjustas mu kehale nii emotsionaalset kui ka füüsilist stressi? Esinemishirmu tõttu jäin ilma nii mõnestki olulisest võimalusest. Sel kevadel pidin läbi viima umbes 30 inimesega ürituse ja endiselt tundsin korduvalt, kuidas mul sees keerab.

Kõige veidram oli see, kui oma ülikoolikaaslaste igaaastasel jõulupeol tundsin, et sees keerama hakkas enne jõuluvana ette minemist. Kuigi ruumis oli ainult tuttavad inimesed, kaasa arvatud jõuluvana.

Ühtäkki otsustasin enda jaokski ootamatult, et nüüd aitab – ma ei taha end kogu aeg nii halvasti tunda! Ja panin ennast kirja Eric Edmeades’i 5-päevasele esinemiskoolitusele Kopenhaagenis. Üritusele eelneval kolmel kuul tundsin iga kord koolitusele mõeldes iiveldust, kuid sundisin end sellele vaatamata broneerima lennu ja majutuse ning läksin. Mugavustsoonis on hea olla, aga seal ei toimu mitte mingit arengut. Minu jaoks oli sõit Kopenhaagenisse suurim mugavustsoonist välja astumine, mida mul siiani on tulnud teha.

Nende viie päevaga sõitsin emotsioonide ameerika mägedel – kisti välja lapsepõlvest pärit uskumused, näidati, kui palju on tegelikult meil kõigil ülejäänud maailmale jagada ja kuidas hirm on film, mille ise oma peas välja mõtleme. Oli palju pisaraid, eneseületamist ja läbimurdeid.

Päev pärast naasmist pidin astuma inimeste ette, kellest paljud on minu jaoks autoriteedid. Jõudmata korralikult ette valmistada, improviseerisin kohapeal ja nautisin sealjuures iga minutit. Hirm oli kadunud – tundsin end hästi ja loomulikult. Mõistsin, et inimesed, kellele esinen, tahavad, et mul läheks hästi. Me ei ole enam põhikoolis, kus eksimused ja komistamised suurt nalja valmistasid. Esinemishirmust ülesaamine ei andnud mulle ainult julgust lavale astuda, see andis mulle julguse olla mina ise. Nüüd saan kinni haarata võimalustest, mida elu mu teele viskab, olgu selleks siis kõne oma juubelil, esitlus ärikohtumisel või koolituse läbiviimine.

7 mõtet Kopenhaageni koolituselt:

  • Inimesed tahavad näha loomulikku sind, mitte viimseni lihvitud ja pähe õpitud ideaali. Ole sina ise!
  • Ära kirjuta oma kõnet valmis, vaid jutusta lugusid. Meie kõigi elus on lugusid, mille õppetunde teistega jagada, kuid sageli ei oska me neid lihtsalt märgata.
  • Hirm tekib sellest, et kujutleme oma peas, mis kõik võib valesti minna. Miks mitte kujutleda esinemist hästi minemas?
  • Esinemise kõige tähtsamad osad on algus ja lõpp. Kui saad nendega hästi hakkama, siis ei mäleta vahepealset keegi!
  • Publik koosneb kolme sorti inimestest: visuaalsed, auditoorsed ja tundeinimesed. Sa pead olema võimeline kõiki kõnetama.
  • Sõnadest veel olulisemad on su hääletoon, kehakeel ja pausid.
  • Kui sa kasutad oma lavaaega efektiivselt, siis hakkab toimima n-ö lavaefekt, mis tõstab sind automaatselt autoriteedi staatusesse laval jagatud teema osas.

Autor: Kadri Kaljumets

Lae alla tasuta 3 osaline videoseeria: Maailmatasemel avaliku esinemise põhitõed